Tänavu möödub 73 aastat märtsiküüditamisest. Kui viimastel aastatel võis see sündmus hakata tunduma üha ajaloolisemana – on ju väheseks jäänud neid, kes selle isiklikult läbi elasid – siis värskete arengute valguses pole märtsiküüditamise meenutamine mitte ainult osa meie ühiskondlikust mälust, vaid puudutab valusalt kaasaega.

Meie endi silme all sulgub naaberriik Venemaa. Ta ei meenuta mitte lihtsalt seda riiki ja süsteemi, mis 73. aasta eest üle 20 000 süütu Eesti inimese kaugetesse vangilaagritesse viis, vaid kahjuks näib Venemaa üha enam kollektiivse vangilaagrina. Viimastel kuudel ja nädalatel on kümned – kui mitte sajad – tuhanded haritud, ettevõtlikud ja laia silmaringiga vene inimesed oma kodumaalt lahkunud.

Venemaa ja muu maailma vahele on laskumas uus raudne eesriie. See mõiste on tänapäeval tuttav vast kõigile. 20. sajandi jooksul on väga erinevad inimesed rääkinud raudsest eesriidest veel enne Winston Churchilli, kelle nimega see fraas vast enim seostub.

Kuid Briti peaministri kõrval on raudsest eesriidest Esimese maailmasõja ajal rääkinud ka Belgia kuninganna Elisabeth iseloomustamaks oma riigi suhteid Saksamaaga, samuti natside propagandaminister Joseph Goebbels, kes ennustas ette, mis juhtub Euroopaga Punaarmee võidu korral

Minnes päriselt sõnapaari „külm sõda” juurte juurde, leiame sealt aga hoopis ulmekirjanik Herbert George Wellsi. 1904. aastal seda mõistet kasutades pidas tema silmas kõige üldisemalt „sidemete pealesunnitud murdmist ühiskonnaga”. Kirjanik sai aru, et selleks ei olegi vaja mingit erilist ideoloogiat. On vaja totalitaarset süsteemi, mis võib toimida ka erilise ideestikuta ja lähtuda lihtsalt juhi irratsionaalsest tahtest. Seda koges eesti rahvas 1949. aasta märtsis, selle tunnistajaks Venemaal oleme nüüd.