Tänavu möödub juba 76 aastat märtsiküüditamisest – ühest traagilisemast peatükist meie rahva ajaloos. See oli aeg, mil süütuid inimesi represseeriti, küüditati ja hukati vaid seetõttu, et totalitaarne võim pidas neid sobimatuks.
Täna, üle kolme põlvkonna hiljem, näeme maailmas taas inimsusevastaseid kuritegusid. Ukrainas rünnatakse süütuid inimesi, purustatakse kodusid ja rikutakse inimõigusi. Meie, kes oleme kogenud sarnast valu ja ebaõiglust, ei tohi vaikida.
25. märtsi mälestuspäev tuletab meile meelde, et ajalugu ei tohi korduda. Mineviku õppetunnid peavad meid suunama kaitsma vabadust ja inimväärikust kõikjal maailmas.
Eestlastena teame, mida tähendab elada võõra võimu all, kaotada oma lähedasi ja kodumaad. Seepärast on meie moraalne kohustus toetada neid, kes täna vabaduse eest võitlevad. Ukraina rahvas vajab meie tuge – mitte ainult kaastundesõnu, vaid ka tegusid. Me ei tohi olla ükskõiksed.
Süütame 25. märtsil küünlad nende mälestuseks, kes viidi Siberisse, ja nende auks, kes täna kannatavad. Mäletame, meenutame ja seisame üheskoos õigluse eest – et sellised kuriteod ei korduks enam kunagi.