Tänavu möödub 77 aastat 1949. aasta märtsiküüditamisest – ühest traagilisemast peatükist Eesti ja kogu Balti rahvaste ajaloos. Nõukogude okupatsioonivõim küüditas Eestist Siberisse üle 22 000 inimese, Balti riikidest kokku enam kui 90 000. Nende seas oli palju lapsi, eakaid ja terveid perekondi – inimesi, kelle ainus „süü“ oli see, et nad olid sündinud valel ajal ja vales kohas totalitaarse režiimi silmis.

See päev meenutab meile, kui habras võib olla vabadus ja kui kergesti võivad inimõigused kaduda, kui võim ei austa inimese väärikust.

Täna, rohkem kui kolm põlvkonda hiljem, näeme Euroopas taas sõda ja inimsusevastaseid kuritegusid. Ukrainas pommitatakse linnu, hävitatakse kodusid ja küüditatakse inimesi. Need sündmused tuletavad meile valusalt meelde, et ajalugu ei kuulu ainult minevikku – see võib korduda, kui me seda ei mäleta ega sellele vastu ei seisa.

Eestlastena teame liigagi hästi, mida tähendab elada okupatsiooni all, kaotada oma lähedasi ja olla sunnitud lahkuma oma kodust. Seetõttu ei saa me olla ükskõiksed nende suhtes, kes täna seisavad silmitsi sama ebaõigluse ja vägivallaga.

25. märtsil süütame mälestusküünlad nende auks, kes viidi Siberisse, ja kõigi nende mälestuseks, kes on langenud totalitaarse vägivalla ohvriks.

Me mäletame. Me hoiame elus ajaloolist mälu. Ja me seisame vabaduse, inimväärikuse ja õigluse eest – et sellised kuriteod ei korduks enam kunagi.